Kambochora

Asukoht

Saare lõuna osas, Kambosa maanteelt paremat kätt, Chiose linnast 4 kilomeetri kaugusel, mastiha külade alas asub nn. Kambochora regioon. Kampochora maakond loodi 1990 aastal, peale kuue kohaliku valla ühinameist, mis varem eksisteerisid autonoomsetena. Niisiis moodustavad Halkios, Vavili, Vassileoniko, Ververato, Dafnonas ja Zifias ühinenud maakonna, mis on tugev, organiseeritud ning tegus end jõudsalt esindama. Samuti püütakse teha kõike, et moodsa ühiskonnaga sammu pidada. Maakond asub 15 ruutkilomeetrisel alal ning seal elab vastavalt 1991. aasta rahvaloendusele 2939 kodanikku. Enamus elanikkonnast on koguneneud saare keskosasse. Transport toimub peamiselt mööda kahte peateed. Maakonna keskuseks on Halikos, mis on suurima populatsiooniga ning geograafiliselt asub ta samuti keskel. Ametlikud teenindused on koondunud kaunisse Argendioni kooli hoonesse. See on suur kivihoone, sajandi esimestele aastatele iseloomuliku arhitektuuriga. Hoone ehitati 1917. aastal Chiose elaniku Pantelis Argentise ja tema naise Fani Skilitsi abil. Algselt kasutati seda koolina, kuid tänapäeval on hoonet uuendatud ning muudetud Euroopa Liidult saadud rahade abil. Peale maakonna ametliku esinduse majutab see hoone ka Campochora lasteaeda.

Üks esimesi külasid kuhu me jõuame on Vasilioniko. Olles selle küla läbinud, muutub ka ümbritsev maastik rohkem mägisemaks. Järgmine küla kuhu me jõuame on Vavili, 8 kilomeetri kaugusel Chiose linnast ning üks uusimaid külasid kogu saarel. Üsna pea jõuame me kohta, mis on meeldiv koht, kus jalutada. See koht asub veidi enne Sklaviat, 1 kilomeeter Vavilist väljaspool, ümbritsetud oliivi puudega. Raja lõpus seisab bütsantsiaegne Panagia Krina kirik, mis on hästisäilinud, kaunis kirik, imelise looduse rüppes. Kirik on pärit 1197. aastast ning öeldakse, et see on sarnane Nea Moni kloostrile. Ehkki selle tähtsus seisneb sealses kunstis, arhitektuuris ning sotsioloogilises informatsioonis on paljud sealsed bütsantsiaegsed maalid ümber viidud Bütsantsi muuseumisse (mošeesse) Vounaki väljakul.

Sklavia ümbrus on väga kaunis koht, paljude kaevude ning ilusa vaatega Kambosele. Mõned teised külad, mis me leiame Kambochora alast on Kalkio, mis on saanud oma nime kohalike kaevanduste tõttu, Zifias, Akadeemia professor Kon Amantosi armastatud kodulinn ning Ververato, pisike küla, kus asub keskaegne torn ning antiiksed majad, mida kututakse ellinospitaks. Peale nende külade leiame me Korakarist ka mägesid, kivised mäed, väikeste metsatukkadega, mis kunagi olid vee all, kuna nendest metsadest on leitud merekarpe.

Järgmine küla kuhu me jõuame on Dafnonas, kus asuvad mõningate tornidega põllud, mis kuuluvad Nea Monile nagu näteks Vestarhato, Stratigato ja Kanavoutsato. Samuti võite te seal näha Pafyllidat, roheline aas, paljude allikatega, mis on mõeldud põldude kastmiseks. Üllatav on kuulda kui paljud legendid räägivad seal elavatest haldjatest ja nümfidest. Üks neist näiteks käib Parthenis asuva "Koris Gefiri" silla kohta, kus inimesed võivad näha noore naise marmorist voolitud rindu. Legend ütleb, et nümf ehitati silla sisse, et seda lammutamise eest kaitsta. Sarnane legend käib ka Arta silla kohta. Mõlemad legendid väidavad, et sillad on kaitstud kurjuse eest.

Kohe peale Tholopotami viib tee ristmikuni, kust te võite minna, kas Kalamoti või Armoliasse. Kui me sõidame mööda Kalamoti maanteed jõuame me pisikesse Myrmigi külla ning seejärel Exo Didimasse ja Messa Didimasse, millest vasakutkätt asub Agia Matrona klooster Halandras.

Kalimasiast viib tee Kataraktisesse ja Nenitasse. Sealt edasi liikudes jõuame me Voukaria randa, lähim punkt Aasia rannikule, Chiose saarel, ning siis Agios Ioannis Gridia randa, imeline koht ujumiseks ning kalapüügiks.

Nenitast võite te minna Vounosse, kitsaste tänavate ning pikkade hoonetega küla. Hooned on ehitatud Chiosele tüüpilisel viisil, kõik majad on omavahel kokku ehitatud. Samuti väärib külastust küla värav ning vaatetorn, kust avaneb unikaalne vaade. Lõpuks, liikudes Vounest edasi lõunasse, jõuame me viimasesse kolme külla: Flatsiasse, Kini ja Pagidasse.